Kas oled kunagi mõelnud, kuidas üks väike huvi võib kasvada elustiiliks? Meie lugu mesindusega ei alanud äriplaanist ega suurest investeeringust. See algas lihtsast huvist, mis ajapikku muutus kireks, teadmisteks ja lõpuks päris mesilaks. Ja nagu paljudel algajatel, polnud ka meil aimu, kui palju see kõik tegelikult õpetab – iseendast, loodusest ja tööst, mida päris mesi nõuab.
Esimesed sammud: üks sülem ja suur uudishimu (2001–2002)
Kõik sai alguse 2001. aastal. See oli aeg, kus polnud veel YouTube’i õpetusi ega Facebooki mesindusgruppe. Oskused tuli koguda vanade meistrite juttudest, õpikute lehtedelt ja – mis peamine – ise proovides.
- aasta kevadel sain kingituseks oma esimese mesilaspere. Just see hetk muutis kõik. Mõni nädal hiljem ostsin veel kolm sülemit. Tol ajal maksid need umbes 375–400 krooni tükk – mitte just odavad, aga iga kulutatud kroon tundus investeeringuna millegi palju suurema nimel.
Esimesed raskused: kui reaalsus saab unistustele järele (2002–2003)
Kui keegi ütleb, et mesindus on lihtne, siis ta kas pole kunagi seda teinud… või unustab rääkida esimestest vigadest.
Minu esimene tõsine kaotus tuli juba esimese talvega – mitmed pered hukkusid. Tagantjärele oli asi selge: kehvad tarud ja vähene kogemus. Aga just need hetked õpetavad kõige rohkem. Õpid tundma, et iga pere vajab hoolt, teadmisi ja õigeaegseid otsuseid.
Mesindus ei ole ainult suvised õitemetsad ja kuldne mesi – see on töö, järjepidevus ja austus mesilaste elu vastu.
Õppimine, selts ja esimene meevurr (2003–2004)
- aastal tegin otsuse: kui juba teha, siis teha korralikult. Liitusin kohaliku mesindusseltsiga ja ostsin oma esimese meevurri. See tähendas, et mesindus ei olnud enam pelgalt katsetamine, vaid teadlik areng.
Selleks ajaks olin juba:
- valmistanud ise oma raamid,
- soetanud kvaliteetsemad tarud,
- õppinud tundma mesilasperede käitumist.
- aasta sügisel tegin ühe suure sammu veel – ostsin 10 uut mesilasperet. See oli rahaliselt suur otsus, umbes 5000 krooni, kuid uskusin, et kui tahan edasi minna, peab julgelt investeerima.
Esimesed päris tulemused ja enesekindlus (2005–2006)
- aastaks oli meie aeda kujunenud oma mesila. Tarud reas, mesilased usinasti tööl ja mina – ikka veel õppimas, aga juba palju teadlikumalt.
- aastal tuli esimene „päris“ saak:
- esimest korda sai vurritatud tõsiselt rohkem kui ühe ämbriga,
- kogusin taruvaiku ja õietolmu,
- tundsin, et nüüd võib sellest hobist kasvada midagi enamat.
See oli hetk, kus esimest korda mõtlesin: kas see võiks olla rohkem kui lihtsalt hobi?
Mis teeb selle loo eriliseks?
Sarnaseid lugusid on ilmselt palju. Aga just seepärast ongi oluline neid jagada. Sest tõeline mesindus ei alga pakendatud mee purgist poeriiulil – see algab:
- ühest sülemist,
- esimesest veast ja kaotusest,
- päevadest, kus tuleb rohkem küsimusi kui vastuseid,
- aga ka rõõmust, kui näed, et mesilased lendavad ja kõik toimib.
See lugu tuletab meelde, miks me üldse alustasime – mitte raha pärast, vaid seetõttu, et see töö on päris. Ja päris asjadel on väärtus.
3 põhjust, miks jagasin seda lugu:
- Inspireerida alustajaid – Kui oled alles alguses, tea: kõik suured algavad väikestest sammudest. Ka eksimustest.
- Meenutada teekonda – Vahel kipume unustama, kust kõik algas. See postitus on nagu ajakapsel.
- Näidata, et mesindus on palju enamat kui ainult mesi – see on elustiil, õppimine ja lugupidamine looduse vastu.
Kokkuvõte: iga pere loeb
Tänaseks on meie mesila kasvanud, teadmised süvenenud ja kogemused mitmekordistunud. Kuid kõige tähtsamad õppetunnid tulid just nendest esimestest aastatest – sülem, mis ei pidanud talvele vastu; vurr, mis ei töötanud nii nagu lootsin; ja õhtud, kus sai lõputult loetud, et järgmisel päeval midagi paremini teha.
See pole olnud lihtne tee, aga kindlasti on see olnud aus. Ja nii nagu iga tilk mett on paljude väikeste tegude tulemus, on ka meie mesindus kasvanud iga väikese sammu ja suure õppetunni najal.